Täna on 17 mai 2009. Kell on hetkel meil 7.58 hommikul. Oleme omadega Melbournis. Jätsime paarpäeva tagasi hüvasti Condobolini. Viimane tööpäev oli päris naljakas, sest me töötasime 1,5 tundi. Aeg liikus selles farmis väga kiiresti. Leidsime palju sõpru. Üks kohalik aborigeen oli meie väga hea sõber, ta oli ka esimene supervisor, kes ütles nii „ tähtis on see, et kõik saaks ühepalju puhata ei loe kas oled aeglane või kiire....“ Õhtul tegi meile Korea tüdruk süüa. See oli midagi võrratut. Viimane nädal oli üldiselt selline kerge nädal, sest teadsime kohe on austraalias töötamisega lõpp. Kinkisime oma bossile kasti sunkisti. Ta oli nii õnnelik samas nii õnnetu, et me ära lähme. Vahepeal kahtlustati, et eesti poisid võtsid endaga peldiku põllu pealt kaasa, sest see oli kadunud. Aga lähima uurimese käigus selgus, et see oli hoopis puhastusse viidud...:D No igatahes peab seda ütlema, et super vägev aeg oli seal. Tulime siis rongiga tagasi suurlinna ja mis meid tabas šokk. Suurlinna elu on ikka nii erinev, kui võrdled oma 3000 elanikuga külakest. Läks oma päev, kui olime rajal tagasi. Käisime siin kohalikus turul shoppingus. Täna läheme loomaaega. See on maailma teiselt suurim loomaaed. Oleks unustanud rongis kohtusime üht naist. Tegelt ta paljus, et kas me saame ta kohvri panna üles riiulile. Me lahked poisid mudugi tegime seda. Siis küsis kuhu lähme ja mis teeme, siis ütlesime et aasisse. Ta oli malaisiast päris ja oskas rääkida kuhu minna mida teha. Ta andis oma venna kontakti ja sõbra kontakti, et nad aitavad ka meid seal. Ta sõbra õde on miss malaisia. Tundub, et tuleb huvitav reis. Aga ma nüüd kohe mitte kuidagi ei taha rohkem kirjutada. Sau!